449 koht 0

510 Hargla: Faehlmann ja Kreutzwald olid meie esimesed ulmekirjanikud

Pealinn
Pealinn · 12.12.2020 09:18

Hargla: Faehlmann ja Kreutzwald olid meie esimesed ulmekirjanikud

„Eesti kirjandus saigi alguse ulmest,“ põrutas kirjanik Indrek Hargla. „Kreutzwald oli suurepärane kirjanik ja kirjutas juba siis, kui eesti kirjandust veel ei olnud olemas, paremini kui pooled eesti kirjanikud tänapäeval kirjutavad."Kirjanik Indrek Hargla rääkis Mustamäe Kaja kultuurikeskuses, mida ta arvab maailma asjadest, oma loomingust ja laiemalt meie kirjandusest. Teeme siin kokkuvõtte tema mõtetest. Kogu jutt on nähtav Pealinna kodulehel oleval videol.Koroona ja tulevikKuna on nakkuse leviku aeg, ei saanud ka Hargla minna mööda koroona viirusest ja sellest, kuhu niisugune olukord kõige mustema arengu korral võib viia. Seda saab igaüks kuulata portaalist On üks po Tumedad tunnid, kus on kuulamiseks üles laetud tema trükis avaldamata novell „Musta surma rada“. „See räägib, kuidas Eestisse tuleb üks kole viirus ja mis siis juhtuma hakkab,“ ütles kirjanik. „Ma kirjutasin selle lühikese jutu kevadel. See on näidend jutus ja selle näidendi enda tegevus toimub Viimsis. Vallamaja on barrikadeeritud ja seal sees on üks gäng veel ellu jäänud. Gängi eesotsas on endine sokkide poeketi omanik, väga karm tegelane. Ja nendega tahab üks Maardu gäng vahetuskaupa teha. Nad on öösel rüüstanud ühte ladu ja pakuvad kaubikutäit koerakonsverve kahe naisterahva vastu, sest neil on naised otsa saanud.“ Mis siis pandeemiate korral võib tulevikus juhtuma hakata? „Selge on see, et igasugused ressursid on tähtsad, vajalikuks osutub igasuguste laohoonete valdamine ja nende kaitsmine. Tähtsad on relvad, käsirelvad, laskemoona valdamine. See kõik on vajalik et oma rahvast, oma jõuku võimalikult kaua elus hoida. See on inimese põhiline instinkt. Tähtis on enda kari elus hoida,“ mõtiskles Hargla kõige mustema stsenaariumi ümber. MaskMask on väga lahe asi ja toonud meie ellu palju vaheldust, arvas Hargla. Maskist on saamas aksessuaar. „Kui sa välja lähed, siis vaatad, kas su pintsak maskiga sobib, naisterahvas mõtleb tükk aega, kas tema krae läheb maskiga kokku ja nii edasi. Maskidele saab panna igasuguseid hüüdlauseid ja reklaame. Kindlasti hakkab tekkima mingi maskihuumor. Sa saad maskile teha pale mingi pildi, suured hambad või midagi sellist.“ Harglat igatahes maskid ei häiri ja ta ei lase end ka eksitada maski kandjast. „Mina ütlen ka silmade järgi ära, kas inimene on tõsine, naerab või muigab irooniliselt. Maski kandmine ei ole nii suur kaotus, pooled naeratused on niikuinii võltsid. Päris naeratus on ka silmades olemas,“ rääkis kirjanik. „Ja enda näo pärast pole mul küll suuremat kahju, et seda pean katma. Oleks ta veel ilus, aga ta on vana ja kortsuv ja karvane. Viiruse levimise peatamise nimel on maskid väga head.Juba viis aastat enne, kui Eesti presidendiks sai daam nimega Kersti, kirjutas Indrek Hargla oma samanimelise presidendi tegelaskuju sisse filmi „Alpimaja“ stsenaariumisse. Nüüd ta kahetses seda nimevalikut.„No jumal küll, andke andeks. Palun vabandust. Oleks ma teadnud, et elus nii juhtubki, oleksin ma talle filmis teise nime valinud. Olen süüdi. Minu mõte oli, et peab olema põnevust ja kas saab olla siis huvitav, kui Eesti president on mingi soliidne, igav, ebamäärane onu? Ja nime poolest - vaatasin, et K- tähega tegelast veel ei olnud ja sünniaasta järel tuli kindlaks teha, mis niemd võisid selles vanuses inimestel olla. Kas me aga tahame selliseid prohveteid, kelle halvad ettekuulutused täide lähevad? Ei ole vaja selliseid!“ Suvel 50. eluaastatKirjanik tunnistas, et mingit mürglit ega pidustusi sel puhul ei olnud. „Jah, tavaliselt lasevad selles vanuses tuntud kirjanikud endast kas või postmargi teha. „Aga mina olen indie-kirjanik. Selles mõttes töötan ma kirjanikuna väikekirjastuse Raudhammas tootmisosakonnas. Väike sõltumatu indie-kirjastus. Ma olen ise ka sõltumatu, ei kuulu kuhugi rühmitustesse ega liitudesse ja organisatsioonidesse. Minu loomingut peavoolumeedia ei kajasta. Eestis käivad kõik asjad tutvuste kaudu, mul ei ole peavoolumeedias tuttavaid. Mõned intervjuud ma olen ise ka ära öelnud. Ma ei tahagi väga ajakirjandusega suhelda. Ja oma sünnipäevi ei pea ma juba ammu. Mul pole seda sünnipäevade-fetišismi. Ma ei taha neid laulmisi ja kallistamise rituaale. Nii ei tähistanud ma ka oma 50. sünnipäeva mitte kuidagi. Ma arvan, et ma pole ka teiste inimeste jaoks niivõrd oluline, et paljud minu sünnipäeva tähtsaks peaksid.“„Minu esimesed asjad on kelle poolest halvasti kirjutatud, ideed on ok, seosed ja filosoofia on ka kõik sellised, mis ühes kirjanduses peab olema, aga tuleb arvestada, et see kirjanik ise ei kuulanud siis veel hästi oma häält ja ei osanud seda edasi anda. See ajakirjandusliku keele mõju oli siis veel liiga tugev minus. See kõik ladestub su sisse – halvad tõlked, mingisugune meedia. Ilukirjanduse keel on teistsugune. Ta peab olema puhas ja selge ning väljendusrikas. Selleni kasvamine võtab aega. Kui ma praegu loen oma 2008. aastal ilmunud raamatut, siis hakkab valus.“„Ma olen alati püüdnud kirjutada seda, mis on uus ja originaalne. Eestis ei olnud ajaloolist kriminulli. Meil ei olnud üldse kriminulli, erinevalt Soomest, Lätist ja Leedust. kus krimikirjandus on täiesti legitiimselt üldise kirjanduspildi osa ja väga ei põeta seda. Soomlased on väga uhked, et neil on nii tugev kriminaalkirjanike koolkond. Eestis on ta endiselt selline alaväärne asi nagu ulme, millest ei ole viisakas rääkida laua taga, kus kirjanikud joovad kohvi ning räägivad seal Tammsaarest ja Vildest ja Turgenevist. Eestis on selline termin nagu sopakas. Sellest rääkija peab kohvilauast kiirelt lahkuma. Eesti kirjandus peab olema soliidne ja realistlik. Peab rääkima argistest teemadest, igapäevatööst või maaelust. Eesti kirjanduses on kaks paradigmat, eks ole. Kui tegelane liigub maakeskkonnast linnakeskkonda või kui ta liigub linnakeskkonnast maakeskkonda. Meil ei ole kriminaalkirjanduse klassikuid. Ja ka see moodne klassika on teistsugune. Ja kõik need žanrikirjandused on mingil moel alaväärsed. Mitte et ma põeksin seda, ei. Melchiori romaane ju loetakse palju. Neist ei kirjutata. Nendest ei ole ühetgi käsitlust ilmunud eesti keeles. Prantsuse keeles on küll, aga eesti keeles mitte. Eesti keeles ei ole kombeks arvustada kriminaalkirjandust tavakirjandusega võrdväärselt. Ta ei küündi selleni, et mõni väljaanne raatsiks sellel aega või ruumi raisata.“ Aga üleeile sain Lätist kirja, et tahavad kolmanda Melchiori Lätis välja anda.“Keskaegne hiilgus?„Iialgi varem ei ole Eesti olnud seotud Lääne-Euroopaga nii palju kui 1400. aastal. see lause sai põhjuseks, miks ma proovisin kirjutada ühe ajaloolise kriminaalromaani. Selles romaanis on Tallinn üks tegelane, või Tallinna mõõde, see katoliiklik filosoofia, mis seal sees on ja mille kaudu mina tahan öelda, et mis me kord olime ja mille me oleme kaotanud. Ja kui me võrdleme seda sellega, mis me oleme praegu, siis mulle tundub, et me oleme nüüd vaesemad, kui me olime.“„Keskajal oli mõrv, ettekavatsetud mõrv, ikka väga harva ette tulev asi. Ja ei olnud ka põhjust. Keksaeg oli imeliselt rahulik aeg. Ei olnud Facebooki ja televisiooni, inimesed ei olnud nii üles köetud, vaid olid palju lahkemad ja sõbralikumad. Ühiskonnas polnud niivõrd palju sõimamist ja vihkamist nagu on praegu. Tänapäeval on mõne jaoks kujunenud juba normiks, et ärkab hommikul üles ja sõimab kõike, mis vähegi Facebookis ette satub. Ja siis tuleb see ohh, et päev on elatud hästi. Ei olnud sellist meediat, mis kutsuks esile neid vaidlusi. Eks inimeste vahel võis ka siis tulla ette ütlemisi ja muud selle sarnast, aga stressi oli kindlasti palju vähem kui tänapäeval. Valimiskampaaniaid ei olnud, valimised olid rae sisene asi. Linnas valitses oligarhia, aga näe töötas hästi. Aga ei mina ega keegi teine ei saa päris hästi kontrollida, kuivõrd täpne minu juttudes see keskaegne olustik on. Ja ega seda olustikku ka ei kirjeldata. Aga kui ma oskaksin alamsaksa keelt, siis ma uuriksin küll väga tähelepanelikult seda pärandi lahendeid. Kogu see vara, mida inimesed pärandasid, just sellest võib väga palju välja lugeda suhete kohta. Nii sotsiaalse suhtlemise , suhtlusringi kui kombestiku kohta. Kindlasti on minu lugudes ka asju, mis Tallinnas aset ei leidnud, ma olene neid Euroopa teistest linnadest siia pannud. Ma otsin huvitavaid tegevusi ka karaktereid, et tegelased ei oleks ainult mingid visandid nagu soldat, emand kaardipaki peal. Selleks tuleb pilti avardada ja tuua Tallinnasse ka külalistegelasi, laenata mujalt ideid jne. Näiteks romaanis tehakse Tallinnas raekoja platsil näitemängu. Kas ka tegelikult tehti, selle kohta andmed puuduvad, küll aga mujal Euroopas tuli seda ette. Ja mis siis nüüd saab? Kirjanik võttis kätte ja ütles, et raekoja ees tehti näitemängu. Mis siis nüüd saab? Kas keegi tuleb kaikaga vehkima, et valetab, sunnik?“Eesti turistibuss Saksa külasSelle apteeker Melchiori perekonnanimi on Wakenstede, mis on sarnane ühe Lübecki lähedal asuva saksa külakese Wakenstadti nimega. Kord kui meie buss eesti turistidega selle küla kollase sildi juures kinni pidas ja kõik hakkasid seda pildistama, siis üks külamees traktoriga omestas, et mis nüüs lahti on, meie külakeses pole iialgi ükski välismaa turistide buss kinni pidanud ja rääkimata sellest, et kõik tormavad pildistama.“„Kui maaelust rääkida, siis mul on laual viiamne romaan Süvahavva, viiamne suvi. Siin on mul olemuslikult kogu sarjas üks Eesti elu vaatlus. Kui Melhior on eluvaatlus 15. sajandist, siis Süvahavva on tänapäevase eestlase maaelu vaatlus. Seal on kirjeldatud asju, mis mulle on eestlaste puhul silma jäänud ja milles maka ütlen nende kohta mõningaid asju. Näiteks kuidas inimestel on nukker meel kui põlvas jääb jaanitulele Boney M tulemata. Et millise depressiooni võib sellest saada. Paneb jälle jooma, peab jälle Lätti sõitma.“Oma tippteoseks peab Hargla romaani „Merivälja“. „Paljud teavad, et kunagi kaevati Meriväljal UFOt välja ja siis see kadus äkki ära. Ainult maa-alused käigud on alles jäänud. Sellest ei taheta palju rääkida, aga ma panin mingid seosed kokku. Sel ajal kui ühed kaevasid maa alt objekti välja, kaevasid teised sadamast objekti poole tunnelit. Enam-vähem samal ajal kui see objekt seal kinni aeti ja tehti nägu et midagi pole olnud, läks üks laev põhja. Kirjaniku mõistus seon need faktid lihtsalt kokku ja saab ühe põneva loo. Kuid romaan ise põhineb ikka karakteritel, on kirjutatud mitme tegelase vaatepunktist. Sela on kõike. Vandenõuteooriat. laeva huku saladusi, tundmatu objekti välja kaevamise saladusi, on lihtrahva ja eliidi vaatlust, siis selline kokteil. Mulle meeldis hirmasti seda kirjatudada, ja nüüd kui üle lehitsen, siis tuleb ainult öelda, kurat, küll on ikka hästi tehtud.“ Tenetit vaatamas Hargla ei käinud. „Jah, niisugused tagaajamise filmid mulle ei meeldi. Aga meeldivad näiteks sellised filmid, mida teeb Woody Allen. Inimesed suhtlevad ja on huvitavates olukordades. See võib olla lõbus, see võib olla põnev, kohati isegi kurb, Woody Alleni naer on selline väga nukker naer. Peamine, et ineimsed suhtleksid ja ei oleks mingit tarbetut kinematograafilist uimerdamist, mida ma filmides ei salli. Ja ma ei salli ka ülikiiret madinat ja actionit.“Ulme kui kirjanduse kõrgliigaHargla meelest on ulmekirjandus on kirjandusmaastiku kõrgliiga.„Head ulmet ikka iga toru ei kirjuta. Kui inimesel on võime hästi kirjutada, siis võiks seda rakendada olulisemate asjade kirjutamiseks kui lihtsa olukirjanduse jaoks. Ulme on võimalus küsida ükskõik kelle käest kõige tähtsamaid küsimusi ja sada neile realistlikud vastused. Sa saad küsida kolm kõige tähtsamat küsimust. Kas jumal on olemas, kust me siia tulime, mis saab siis kui me siit läheme? Ja sa saad neile vastused. Realistlikud vastused. Võibolla tavakirjandus saab ka seda teha. Aga ulmes saab seda teha kuidagi usutavalt.“ Inimestel on Hargla meelest paraku arusaam, et ulme ongi see, kui käivad mingid tähesõjad ja robotid tulistavad kosmoses mingisuguseid sähvakuid üksteise pihta. Aga ei ole, väidab ta kindlalt. „Ulme on ikka eelkõige need ideed, filosoofia, kes me oleme, kust me tuleme, mis meist saab, kas on veel midagi, mida me ei näe? Kas see, mida me tunneme, on ka päriselt olemas? Ulme tegeleb kõigi nende asjadega. Mis saab homme, kui me niimoodi edasi läheme? Miks me oleme sellised? Mis on olnud varem?“ Igasugune kirjandus on alanud Hargla meelest ulmest ja Faehlmann ning Kreutzwald olid ka paljuski ulmekirjanikud. „Eesti kirjandus saigi alguse ulmest,“ põrutas ta. „Kreutzwald oli suurepärane kirjanik ja kirjutas juba siis, kui eesti kirjandust veel ei olnud olemas, paremini kui pooled eesti kirjanikud tänapäeval kirjutavad. Tema keel ja lauseehitus, väljendusrikkus ja sõnakasutus on tugevam kui paljudel tänapäeva eesti kirjanikel, kes kirjutavad labases ajakirjanduskeeles, mida on lihtsalt valus lugeda. Aga Faehlmann ja Kreutzwald tegid saksa kultuuri eeskujul uurimist vanades eesti pärimustes ja Kreutzwald kirjutas lõpuks ka eepose kokku. Sest kui me oleme rahvas, siis meil peab ju olema ka eepos. Ta võttis saksa muinasjutud ja kirjutas need eesti konteksti ümber. Ta mõtles selle Kalevipoja eepose välja teiste eeposte eeskujul. Samamoodi ka need muinasjutud, mis polnud ju rahva suust kogutud. Need olid ümber töödeldud saksa muinasjutud. Seega võib öelda, et eesti kultuur on alguse saanud ulmest. Nii nagu on ulme ka Kivirähki Rehepapp.“„Minu ulme toimib ka siinsamas meie ümber olevas maailmas ja sinna kaugetel planeetidele ja tulevikku ma väga ei roni. Aga mu viimane jutt, mis ei ole veel ilmunud, toimub Tartus kaehümne aasta pärast tulevikus. Selle pealkiri on „Mõrv ulmeühingu aastakoosolekul“ Olemsulikult on seegi kriminull.“Horror ehk õuduskirjandus on omakorda ulmekirjanduse kõrgliiga, väitis Hargla. „See on kõige raskem ulmekirjanduse vorm. Tekitada sõnadega inimestes sellist üleelamist, mis valdaks teda öisel tänava kellegi eest ära joostes, see pole võimalik, aga pead tekitama elamuse sõnade, kunsti kaudu. Elamuse hirmust. Sa pead mõjutama sõnadega inimest nii palju, et ta kõike seda tunneks. See on suur oskus. See pole mingi jälkuste kirjeldamine, vaid mingi õuduse tunne. Ma olen mõned jutud kirjutanud, mida saaks õuduseks liigitada, aga kuna see on nii rakse, siis ma pole viimasel ajal sellega tegelenud.“Kui ainult viitsiks!„Kui sa juba oled kirjanik, siis sa pead ikka aastas ühe kogukama asja valmis saama;“ väitis Hargla. „Minul ilmus nüüd novembris see uus „Süvahavva“ osa. Olen kirjutanud nüüd sügisel vähe, kuigi maul on vaja neli näitemängu valmis saada. Olen olnud laisk. Kui sa ikka tunned, et ei viitsi, siis see on eestlase jaoks püha sõna. Igasugused kraaklemised ja järjekordsed paljastused ning skandaalid järavad Hargla üsna ükskõikseks. Ta ei jälgi meediat, pole kursis ka nende artiklitega, mis Eesti Ekspressis on. „Lugeda Eesti Ekspressi, jumal hoidku, miks peaks keegi seda tegema!“ Maailm ongi niiviisi loodud, et osas inimesi tunneb ja näevad asju, mida ülejäänud ei tunne ega näe. Ja mina olen sellega leppinud, et maailm ei ole ainult materjalistlik. Kui hästi läheb, tuleb järgmisel suvel teatrites neli Hargla näitemängu. Kuna osa on veel tegemisel, ei tahaks veel öelda, mis ka kus need tulevad.“

Detailse uudise statistika vaatamiseks logi palun sisse »

Loe allikast

Tähtsamad uudised sinu postkastis!

Saadame välja 10 olulisemat Eesti uudist keskpäeva paiku igapäevases uudiskirjas. Vajuta nuppu ja me saadame sulle vaid kõige tähtsamad uudised ja koroonaviiruse infot ja ei saada spämmi.

või registreeru

COVID-19 Eestis Vaata »

Eile
490
-179
Positiivseid
10.61%
-2.11%
Vaktsineeritud
2,227
+ 732
Uudised samast allikast
Pealinn Pealinn
Viimase nädala populaarseimad uudised samast allikast
Pealinn Pealinn

Populaarsemad allikad

  • Sa näed 1,069 uudist (kokku 1,069).
  • Allikaid 84 (kokku 84).
ERR 14% 3
Postimees 14% 3
Õhtuleht 12% 1
Uued uudised 11% 0
Delfi 8% 1
Vaata allikaid »

23.01.2021 06:45
Viimane uuendus: 06:44.
Uudiste reiting uuendatud: 06:43.

Mis on Uudis.net?

Uudis.net näitab populaarsemate uudiste edetabelit erinevatest Eesti uudisteportaalidest.
Meie tööpõhimõttetest loe lähemalt KKK rubriigist.

Keele valik

Српски / srpski Eesti keel (Eesti uudised) Русский язык (новости Эстонии)

Uudis.net © 2021