Täna, 28. aprillil kuulutati Tallinna Kirjanike Majas välja Eesti naiskirjanduse auhinna laureaat. Tunnustuse pälvis Berit Petolai luulekoguga „Hele, tuisklev ja nimetu“ (Hunt). Raamatut on Sirbis arvustanud Brita Melts (29. VIII 2025). Auhinda annab välja Eesti Naiskirjanduse Selts ning selle suurus on 15 000 eurot. Esimene laureaat oli Carolina Pihelgas 2025. aastal romaaniga „Lõikejoon“, tänavu anti auhind välja teist korda. Žüriisse kuulusid Sirel Heinloo, Tiina Põldmaa, Eva Nooni, Maia Tammjärv ja... Vaata lähemalt ›
0
Olen vahel püüdnud kõneleda põlisrahvaste püsimajäämise muredest. Üldiselt võtavad kuulajad sellise jutu heatahtlikult vastu, ehkki ei ole selgust, kas see neid ikka kõnetab. Mõned kohalviibijad aga ütlevad otsesõnu: „Kui inimesi on vähe, siis nad ei loe. Suured rahvad kannatavad palju rohkem.“ Justkui ei oleks mingit vahet, mis väikeste rahvastega juhtub. Sellise määratluse järgi põlisrahvaste kannatused kunagi ei loegi, sest neil ei ole ette näidata piisavalt ohvreid. Levinud on hoiak, et... Vaata lähemalt ›
0
Vanemuise repertuaaris on lavastus, mis sobib ülikoolilinna kultuuripilti kui valatult: kus siis veel, kui mitte Eesti vanima ja suurima ülikooliga linnas kõnelda akadeemilise maailma siseelust. Muidugi, Juha Jokela näidend „Akadeemiline lühis“ Taago Tubina lavastuses pole nii kitsa temaatikaga, et sellest peaksid huvituma vaid ülikooliga seotud inimesed. Lavastus pakub laiemat mõtteainet meie ühiskonna toimimisest. Juha Jokela on tunnustatud soome näitekirjanik, kelle näidendeid on ka siin mitmel korral la Vaata lähemalt ›
0
Jim Jarmuschi uues mängufilmis „Isa ema õde vend“1 lahatakse peresuhteid laste ja vanemate vahel, aga jarmuschlikult ilma liigse draama ja emotsioneerimiseta, vaid pigem vaatlevas, kuivalt koomilises laadis. Film koosneb kolmest vinjetist, millest keskmises näeme ka kaasaja üht tipp-naisnäitlejat Cate Blanchetti temale pisut tavatus kohmakas-kohmetus rollis, mis avab ta vastuvaidlematu talendi uue tahu ja näitab meile näiteks dirigent Lydia Tári2 vastandit, kuigi mõlemat iseloomustab fanaatilisepoolne suhe. Vaata lähemalt ›
0
Ühel külmal 2000. aasta detsembrikuu päeval tulid minu juurde mõttega kutsuda ellu Fenno-Ugria hõimuklubi asutuse töötajad Andres Heinapuu ja Kirsti Ruul. Mõte polnud iseenesest uus, sest 1997. aastal olin püüdnud aidata kaasa Tartus 1923. aastal tegevust alustanud Akadeemilise Hõimuklubi taastamisele. Paraku see siiski tegutsema ei hakanud. Olin sellest mõnevõrra heitunud, sest Tartu hõimuklubi avalikud loengud olid omal ajal olnud vägagi populaarsed. Näiteks komi keeleteadlase Vassili Lõtkini loengut kuul Vaata lähemalt ›
0
Pärast üht Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi teleintervjuud (suursõja algusest saadik räägib president oma rahva ja kogu maailmaga pea päevagi vahele jätmata – proovige järele teha, kriitikud!) ruttasid Eesti välispoliitika tähtsamad kujundajad talle üksteise võidu etteheiteid tegema. Zelenskõi mainis, et Venemaal võib olla kavatsus mingil kujul rünnata mõnd Balti riiki. Välisminister Margus Tsahkna sildistas Zelenskõi valetajaks (tõde sõnavõtu taga ei ole) ning riigikogu väliskomisjoni esimees Marko M Vaata lähemalt ›
0
„Lekkiva taeva maja“ jätkab Merike Estna mänge vaatepunktide paljususe, maali kui meediumi performatiivse destabiliseerimise ning maailma protsessuaalsuse rõhutamisega. 6. mail avatavast LXI Veneetsia biennaali Eesti paviljonist saab kogu ürituse vältel kunstniku ateljee või lava, kus Estna kostümeeritult töötama hakkab. Paviljoni ajaloolise laemaaliga ruumi pannakse välja eelnevalt ette valmistatud plaatidest koosnev mosaiikpõrand ja 22 suurt tühja lõuendit, mis moodustavad hiljem kokku ühe monumentaalse t Vaata lähemalt ›
0
Päris palju aastaid tagasi pöördus üks teleprodutsent minu ja veel ühe kirjaniku poole ettepanekuga teha mingit sorti adaptsioon tollal Venemaal ülipopulaarsest telesarjast „NašaRaša“ (tähendusest arusaamise võti on ingliskeelne „our Russia“). Oli kohati üpris vaimukas pila umbes ETV „Tujurikkuja“ stiilis. Nali oli ehitatud klišeedele: Venemaa kõige kultuursemas linnas Peterburis sodivad isegi skinhead’id seinu puškinlike epigrammidega, sellal kui Uuralites asuva Tšeljabinski ehk „kodumaa raudse selgroo“ tö Vaata lähemalt ›
0
Jim Jarmusch on üks tuntumaid ja mõjukamaid, loominguliselt aktiivseid Ameerika indie-režissööre, kes on oma tuleristsed saanud kaheksakümnendatel – kassafilmide kümnendil, kui ekraanil mänglesid musklid ja relvad ning Ameerika maksimaalselt maskuliinses filmikeskkonnas oli topeltkeeruline välja tulla teostega, mis ei karju kõrva ja kõnetavad vaikuse, katkestuse, vääritimõistmise ja kuiva, delikaatse koomika kaudu. Musklid ja relvad pole küll kadunud (kaheksakümnendatega võrreldes ehk veidi taandunud), aga. Vaata lähemalt ›
0
Selle lavastuse puhul annab teatris valitsev õhkkond etendusele sooja ja intiimse kammertooni. Laval on vaid kaks näitlejat: Raivo Rüütel ja Silver Kaljula – mister Green ja Ross Gardiner. Üks vana, elunäinud, kibestumisokastega mees ning teine noor ja entusiastlik pangatöötaja. Tegevus kulgeb vana mehe New Yorgi tagasihoidlikus korteris, kus selle peremees näeb igas võõras oma elu kallale kippujat ning on petukõnede vältimiseks telefoni välja lülitanud. Ross Gardiner on aga „tunginud“ sinna,... Vaata lähemalt ›
0
Viimastel kuudel olen tabanud end küsimuselt, miks Shakespeare mulle korda ei lähe. Peter Brook kirjutab oma raamatus „Tühi ruum“ Shakespeare’i tähtsusest. Ta annab ka vastuse, kirjutades põlemiseta museaalsetest lavastustest, mille tajutav kontakt tänapäevaga jääb napiks. Tuntud teatrikriitik kirjutas mõni kuu tagasi Sirbis, et üks lause küünistas teda terve suve: „Lihtne on lugeda Hamleti monoloogi, sest see ei puuduta ühtegi inimest isiklikult.“ Kriitik jättis lugemata järgmise lause: „Palju keerulisem. Vaata lähemalt ›
0
Zuga ühendatud tantsijad on oma lavastustega tõestanud, et noortega kaalukatest teemadest kõnelemiseks tekitab lavaruumi mänguline olukord. Pole tarvis niivõrd näidata või selgitada, vaid luua impulsside ja olekute jada, kuhu publik kaasata. Kuna teemad, millele mängulisi lahendusi otsitakse, on mõttelt mahukad, tuleb eriti silmas pidada, kuidas juhatada noor vaataja etendusolukorrast läbi, arvestades tantsuteatri ja ka käsitletava eripära. Teemakobarate hulka kuuluvad näiteks kliimakriis, reeglid, surm ja. Vaata lähemalt ›
0
Veebruari algul möödus sada aastat eesti etnograafi ja asustusajaloo uurija Gea Troska (10. II 1926 – 17. I 2015) sünnist. Sel puhul tasub teha tagasivaade tema teadlaselule ja tööle, mis pole ehk laialt tuntud, kuid väärib teadvustamist. Viljaka, ent mõneti varju jäänud naisteadlase panuse väljavalgustamise kõrval annab teadlase biograafia aimu ajastu eripärast, aga ka konteksti mõnele praegusele kultuuri- ja teaduselu aspektile. Gea Troska on eelkõige tuntud monograafia „Eesti külad XIX... Vaata lähemalt ›
0
„Hetk sarnanes lennuki maandumisele. Rahunemine, kohalejõudmine. Ma mäletan, Te istusite nii rahulikult ja selgelt seal laua taga. Te olite nii huvitatud sellest, mis elu Teid ümbritseb. Te olite nii noor. Palju noorem, kui see 23aastane Teie kõrval. Ma olin rabatud Teie teravusest ja huumorimeelest, taipasin, et minu kõrval istub teatrilegend, pisike naine, kes on hingelt nii suur, et täidab kogu Eesti Draamateatri. Te õpetasite mind märkama. Sellised asjad jäävad meelde... Vaata lähemalt ›
0
Ursula Wieser Benedetti on Brüsselis tegutsev maastikuarhitekt ja teadlane. Tema uurimistöö keskendub maastikuarhitektuuri ajaloole, maastikuurbanismile, Jaapani aedadele ja piiride otsimisele. Lisaks on ta maastikuarhitektuuri ajakirja Journal of Landscape Architecture (JOLA) toimetaja ja kureerib selle kaudu erialast rahvusvahelist arutelu. Ta on raamatute „Brüssel. Kaks ja pool sajandit parke ja aedu, 1775–2020“ („Brussels, two and a half centuries of public parks and gardens, 1775–2020“, 2020) ja „Jules Vaata lähemalt ›
0
Lava on huvitav ruum. Lava ei ole saalita, oma paarisruumita, kus peaks vähemalt üks inimene istuma. Saalita pole lava, lavata saali, ükskõik, mismoodi need välja näevad, kui suur või väike või mis kujuga emb-kumb on. Inimene, kes ei ole näitleja, kes defineerib end näiteks ettevõtja, hobusearetaja, ema või mehena, tuleb vasakult lavale. Ta ise võib endiselt tunda end ettevõtja või mehena, aga saalist vaadates on ta lavale astumise hetkest keegi... Vaata lähemalt ›
0
Inimene peab pääsema ruumidesse ja ohu korral ka ruumist välja. Kõlab banaalselt, aga suuresti algas alles 1970. aastatel Euroopas diskussioon, kas ligipääsetavus on iga inimese enda mure või heategevus. Hakati lähemale jõudma ühiskondlikule kokkuleppele. Lääneriikides tugevnes puuetega inimeste õiguste liikumine ning koos sellega arusaam, et probleem ei ole inimene, vaid keskkond, mis eeldab ühte tüüpi keha ja tajumisviisi. Ligipääsetavus hakkas nihkuma nn erilahendusest avaliku ruumi kvaliteedi ja õiguste Vaata lähemalt ›
0
Lugemisuuring „Eestlane loeb“ toob selgelt esile selle, mis on neile, kes raamatutega iga päev tegelevad, juba ammu teada: keskealine mees üldiselt raamatuid ei loe. Seepärast pole kirjastustel suuremat mõtet anda välja meestele suunatud lektüüri. Ja see omakorda annab meestele põhjuse veel vähem lugeda. Mis laadi kirjandus on parasjagu populaarne, muutub ajas. On žanrid või mingit kindlat tüüpi teosed (nt nullindatel memuaarid, nüüd naljaraamatud), mille puhul võib rääkida buumist. Ilmselt võib... Vaata lähemalt ›
0
Paul Raud sündis Rakveres, aga elas Viru-Jaagupis ja lõpetas sealse keskkooli. Aastatel 1965–1969 õppis ta Eduard Vilde nimelises Tallinna Pedagoogilises Instituudis (õp-d Riho Päts, Ants Sööt, Ants Kiilaspea, Mati Märtin jne). Õppimise ajal laulis ta Tallinna Üliõpilassegakooris. Aastatel 1968–1980 oli Paul Raud Riikliku Akadeemilise Meeskoori (RAM) laulja ja 1980–1989 RAMi direktor. Aastatel 1982–1985 töötas ta Eesti Kooriühingus, esialgu esimehe asetäitjana, seejärel tegevdirektorina, 1985–1989 oli ta k Vaata lähemalt ›
0
Eesti lugejani on jõudnud tähelepanuväärse ungari kirjaniku Szilárd Borbély autobiograafiliste sugemetega romaan „Puruvaesed. Kas Messias läks juba ära?“ (2013). Iseäraliku ja mõjusa stiiliga teos kõneleb lugejaga väga erilisel viisil. Siinkohal tuleb tänada tõlkijat ja toimetajat, kes on teksti ka eesti keeles elama pannud. Romaani tegevus toimub 1960. ja 1970. aastatel Rumeenia piiri äärses Ungari külas. Teine maailmasõda on lõppenud, Ungarist saanud Ungari Rahvavabariik, valitseb sotsialistlik töölispar Vaata lähemalt ›
0
Populaarsemad allikad
Naine
|
0% |
Tartu Teataja
|
0% |
Accelerista
|
0% |
Kesknädal
|
0% |
Põltsamaa valla sõnumid
|
0% |
| Vaata allikaid » | |
Pane LIKE Facebook-is ja ära maga maha päeva kõige tähtsamat uudist!
30.04.2026 17:36
Viimane uuendus: 17:34.
Uudiste reiting uuendatud: 17:30.
Mis on Uudis.net?
Uudis.net näitab populaarsemate uudiste edetabelit erinevatest Eesti uudisteportaalidest.
Meie tööpõhimõttetest loe lähemalt KKK rubriigist.
Keele valik
Српски / srpski Eesti keel (Eesti uudised) Русский язык (новости Эстонии) Українська мова (новини Естонії)