Tartu ülikooli 2025. aasta audoktorite seast leiame Londoni Middlesexi ülikooli emeriitprofessori Paul Cobley, keda tunnustati silmapaistvate saavutuste eest semiootikas, meediauuringutes, kirjandus- ja kommunikatsiooniteadustes. Mullu detsembri alguses Tartus peetud vestluses rääkisime Cobleyga sellest, et teaduses tehakse palju teoreetiliselt läbi mõtlemata empiirilisi uuringuid, samuti eetikaprobleemidest teaduskirjastuses, tehisaru piiratusest jpm. Palju õnne audoktori tiitli puhul! Kuidas on tunnustus. Vaata lähemalt ›
0
Tänapäeval tuleb sageli omavahel suhelda inimestel, kes erinevad nahavärvi, kultuuri, seksuaalsuse või usundi poolest. Maailmas toimetulek sõltub nüüd sellest, kui suuteline on inimene „teisega“ kohanema, end „teise“ seltsis mugavalt tundma ja probleemideta koostööd tegema. Kohanemisvõimet võib pärssida hirm: mis on tundmatu, näib ühtlasi hirmutav. Ehkki islam on sügavalt juurdunud mitmetes maailmajagudes ning selle mõju Euroopa kultuuriloo kujunemises arvestatav, selle järgijad seotud pöördeliste sündmust Vaata lähemalt ›
0
Marslased hakkasid jälle paugutama. Lubasid, et teevad seda nii umbes neli-viis nädalat ja siis pühivad käed puhtaks, jättes edasise juba Iraani rahvaste hooleks. Tänulikud võiksid need mullade rõhumise alt pääsenud hulgad muidugi olla ja asuda vaguralt (seda pärast võimalikku kodusõda) üles ehitama armsat ja USA-sõbralikku ühiskonda, sest alternatiivi pole. Kui midagi valesti teha selles ülesehitustöös, järgneb uus täppislöök ning kui pole enam laevastikku või tuumarajatisi, siis küllap suurel maal mõne... Vaata lähemalt ›
0
„Valu, kaotus ja kurbus on kunstiteoste loomiseks paljulubav stardipositsioon. Kuid kas selline kompromiss on miski, millega looja – kes ju ometigi on samuti inimene – peaks leppima? Pärast kahte viimast aastat oleksin ma meeleldi valmis rebima puruks kõik lood, mis ma üldse kunagi kirjutanud olen, kui see aitaks meid tagasi praegusest vähem verisesse maailma.“ Nii kirjutas aastavahetuse paiku oma blogis Etgar Keret – tänapäeva üks loetumaid ja tõlgitumaid Iisraeli kirjanikke,... Vaata lähemalt ›
0
Hans Christian ja Karolina Aaviku kontsert „Roadtrip“ käis hiljaaegu minituuril kolmes Eesti linnas, teise silmaga vaadati juba sootuks kaugema horisondi poole. Just sõit Ameerikasse kujundas seekordse jatsimaigulise kavavaliku: kontserdi põhiprogrammi kuulus neli teost, lisaks paar boonuslugu. Võib-olla oli efekt sama ka Pärnus ja Tallinnas, kuid vähemalt talveunes tukkunud Tartu publikule toodi kaasa korralik sahmakas särtsu – see oli kui esimene kevadekuulutus. Ei mäleta Elleri muusikakoolis teist seesug Vaata lähemalt ›
0
Paremradikaalsuse leviku keskel võib hakata näima, et maailm ongi binaarne, on õige-vale, hea-halb ja nende kõrval ka ainult kaks sugu: mees-naine. Selline kitsalt dualistlik maailmavaade ei lase eritleda elu keerukust ja selle tahke. Siinkohal soovime bioloogilistele ja filosoofilis-psühholoogilistele uurimustele toetudes põgusalt näidata, kui keeruline ja mitmekihiline on muu hulgas soo küsimus. „Kes on inimene?“ „Elu keskmes on DNA ja see ei kanna endas mingit liigispetsiifilist eripära. Inimese genoom k Vaata lähemalt ›
0
Mida kujutab endast brittide teatrikompanii Foreign Affairs ja kust tuli neil mõte tutvustada Eesti uut dramaturgiat? Foreign Affairs on keskendunud väiksemates keeltes kirjutatud näidendite tutvustamisele, arendamisele ja Ühendkuningriigis levitamisele. Selle aasta alguses võitis Foreign Affairs The Stage’i teatriauhindade jagamisel sealse kõige olulisema rahvusvahelise tegevuse auhinna – seda just tõlkenäitekirjanduse vahendamise eest. Loodetavasti kandub see meeldiv tähelepanu, mis Foreign Affairsile os Vaata lähemalt ›
0
Südakuu lõpul, Vilniuse lühifilmide festivalil kuulen üht nalja: lätlased arvavad, et eestlased on aeglased, aga mida mõtlevad meist leedulased? – Leedulased ei mõtlegi meist. Aga mida mõtleb leedu lühifilmifestivalist eestlane? Olen Leedus koos kolleegi ja sõbra Johannes Lõhmusega tutvustamas meie suvist festivali „Valga Hot Shorts“ (VHS). Põhjamaade Jeruusalemm mõjub juba esimestel tundidel ohtliku paigana: kui oleme teel filmitööstuse teemalisele loengule, siis äärepealt lömastab meid uljas trollijuht. T Vaata lähemalt ›
0
Mu liikumispuudega poeg oli umbes kümneaastane, kui oli sõbral külas. Poja diagnoos pole nii karm kui lavastuse Simonil, ent siiski eeldasin, et nad mängivad toas. Tagasiteel autos kuulsin, kuidas poeg oli õues üle aia roninud – poistekamba abiga – ja hoogsas sõjamängus oli ta määratud snaiprina teisi varitsema. Mängu käigus leiti sujuvalt sobivad ülesanded. Noorte esimesed enesessepõrnitsused. Getter Meresmaa lavastust vaadates meenus taas, et lastel ei ole normi, nemad õpivad... Vaata lähemalt ›
0
Läinud aastal pakkus mulle kõige suurema filmielamuse Mascha Schilinski teine mängufilm „Vaadates päikesesse“*, kus neli ajastut on ühendatud üheks unenäoliseks traumaanalüüsiks. Ühest küljest teema poolest saksalikult raskes, aga visuaalselt üsna eksperimentaalses filmis on maksimaalselt ära kasutatud mitmed aspektid, nagu helikujundus, montaaž ja kaameratöö, ning sulatatud käsikiri ja näitlejate rollilahendused kokku üheks hüpnootiliseks elamuseks. Film pole kergemate killast ja sel on ambitsioonikust roh Vaata lähemalt ›
0
Näituse „Galatea triumf“ avatuuril jäi mul hing kinni ja silmi täitsid pisarad. Kuigi Timo Toots demonstreeris parasjagu tehisintellekti juhitud robotmesilast, mis asus vahast inimaju augustama, ei olnud tegemist paanikahooga. See polnud ka ekstaas. Näitusesaale eraldavatest PVC-kardinatest ning videobokside vaipkattest lenduvate ühendite mõjul tabas mind allergiahoog – immuunsüsteemi häireseisund. Midagi väga kehalist selles justkui immateriaalsete jõudude triumfi kuulutavas keskkonnas. Ebamugavus ei olnud Vaata lähemalt ›
0
Eesti õiguskultuuri jaoks oli 26. veebruar 2026 kurb päev. Meie hulgast lahkus ootamatult ja ebaõiglaselt vara isa ja abikaasa, õigusteadlane, endine riigikohtunik, õppejõud, tervisesportlane ja suur inimene Urmas Volens. Ta oli 49aastane. Urmas Volensi surmaga kaotas Eesti õigusteadus XXI sajandi esimese veerandi ühe kõige väljapaistvama õiguse mõtestaja, suure missioonitundega mõtleja, põhimõttekindla moraalse majaka, õigus- ja kohtusüsteemi arendaja, professionaalsete õigusteadmiste edasiandja ja õigus Vaata lähemalt ›
0
Ma olen väike rebane! Ärkan mererannal ja ei saa mitte millestki aru. Või on see hoopis vanaema heinamaa? Olen korra ka unes rebane olnud, jooksnud sealt põllult Veneetsiasse, mis õnneks ei olnud kaugel, kõigest võsa taga. Nüüd aga on kõik ilmsi ja mul on endiselt kõik hästi: olen konsooli ühendanud ekraaniga ja mängin „Tunic’ut“, Andrew Shouldice’i disainitud seikluslikku videomängu. Rebane olen mängult, ja mäng on raske, aga üliarmas. Ajan end... Vaata lähemalt ›
0
22aastaselt lahkunud Elbe Reiter oli viiuldaja. Lühikeseks jäänud eluteest hoolimata jõudis ta anda Eesti muusikavaldkonda tugeva panuse. 2025. aastal soleeris Reiter Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sümfooniaorkestri ees Tšaikovski viiulikontserdiga. Tänavu jaanuaris tõi ta Stockholmis esiettekandele Erik Rauga viiulikontserdi (dirigent Lisanna Laansalu). Reiter võttis sagedasti osa ka ERSO tööst, nii juba mitmeid kuid. Elbe Reiteri mängu iseloomustas virtuoossus ja muusikaline küpsus. Tema toon oli soe j Vaata lähemalt ›
0
Ei läinud nädalatki, kui pumppüssiga transsoolisi ja homoseksuaalseid lapsi maha nottima õhutanud Kris Kärneri eest viskus Postimehes tulepesale Martin Ehala, nähes koolitulistaja mentaliteediga tõpra sõnades „elutervet etnotsentrismi“. Kuidas saab enesekirjelduse kohaseltki „nats nats“ kehastada kunagi lugupeetud filoloogile „elutervet etnotsentrismi“? Kas on avalikkuse silmis lugupidamise kaotus põhjustanud Ehala peas ka üleüldise semantilise kriisi? Kuidas saab lastetapmisega ähvardamises ühelgi mõelda Vaata lähemalt ›
0
Kui väikelapsega ringi liikuda, muutub kõik mänguväljakuks – tänav, mets, park, purskkaev, väljak ja äärekivi. Tore on vaadata vett vihmaveetorust voolamas poriloiku, mis muutub järveks, tammetõrude kollektsioon taskus meenutab mereröövlite varandust, kivid teisenevad lossideks, mudast saab kõige maitsvama šokolaadikoogi. Mäng pole pelgalt väikse inimese töö, nagu kunagi laulis Ivo Linna. Mäng on lapse õigus, ütleb ÜRO lapse õiguste konventsioon. Kuid ka mängul ja mängul on vahe. Uuringud rõhutavad, et last Vaata lähemalt ›
0
Maarja Kangrol on metsik pauer sees. Temas on sedasama terast mis Kaja Kallases, kes viis peaministrina pisikese Eesti maailmakaardile ja on saanud mõjukaimaks eestlaseks läbi aegade. Sedasama leppimatut sisu, mida näitas üles Kersti Kaljulaid presidendina häbiväärse ekreikke ajal, kompromissitust, mida üldiselt presidendilt ei eeldata – te võrrelge vaid teda praeguse vatise pehmiku, mahemuhedikust riigipeaga, kelle pärast peab tundma häbi. On hea, et kirjanike liidul on niisugune juht nagu Maarja Kangro,... Vaata lähemalt ›
0
Alustan kurvast tõdemusest: Simone de Beauvoiri teoste tõlkeid eesti keelde on kriminaalselt vähe. Seetõttu on eriti rõõmustav, et üks neist vähestest on just „Väga kerge surm“ („Une mort très douce“, 1964). De Beauvoiri terav, kohati lausa halastamatu tähelepanu olmedetailidele põimub teoses sisekaemusega: autor mõtiskleb oma suhte üle emaga ja kirjeldab raame, kuhu ühiskond surus Françoise de Beauvoiri (neiupõlvenimega Brasseur). „Väga kerge surm“ ei ole biograafiline teos, kus ema elu rullitakse... Vaata lähemalt ›
0
Mõni lasteraamat jutustab loo, mõni õpetab, mõni lohutab. Vahel satub kätte ka niisugune, et paneb kuulama, mida laps tunneb. „Salalaegas“ on üks neist raamatutest. Katrin Tõnissoni ja Ulla Saare koomiksiraamat „Salalaegas“ on raamat tunnetest, mis on liiga suured, et neid kohe mõista või taltsutada. See viib lugeja väikese poisi Atsi maailma, kus ka kõige tavalisemates olukordades annab endast märku miski nähtamatu, kuid väga mõjukas – Pusa. Atsi kõhus on salalaegas,... Vaata lähemalt ›
0
156 minutit ja 31 kaadrit („Torino hobune“1), 432 minutit ja 172 kaadrit („Saatana tango“2). Vaatan aknast välja märtsikuu sombusesse taevasse ja ausalt öelda pole mul õrna aimu, kui mitu aastat, tundi ja veel vähem, kui mitu kaadrit see kõik veel kesta võib. Tarri nime mainides ei saa üle ega ümber teda saatvast aeglase filmi (ingl slow cinema) liikumisest. Edasi vaadates võiks küsida, miks sel märtsikuul Sõprusesse või Elektriteatrisse Béla Tarri... Vaata lähemalt ›
0
2. märtsil, Friedebert Tuglase 140. sünniaastapäeval anti Underi ja Tuglase kirjandusinstituudi muuseumis üle Tuglase novelliauhinnad. Žürii tunnistas auhinna väärilisteks järgmised teosed: Silvia Urgas, „Eestimaa puit“ (Looming, nr 1) fs, „Stefan“ (Vikerkaar, nr 9) Žürii liige Piret Jaaks: „Silvia Urgase „Eestimaa puit“ kütkestab jõulise kujundiloomega, laiendab žanripiire ning pakub ühtaegu elutervelt humoorika ja vahedalt sotsiaalkriitilise läbilõike Eesti ühiskonnast.“ fsi „Stefani“ puhul, kus kujutata Vaata lähemalt ›
0
Populaarsemad allikad
Eesti Ekspress
|
0% |
Keila linn
|
0% |
GoodNews
|
0% |
Uued uudised
|
0% |
Hiiu Leht
|
0% |
| Vaata allikaid » | |
Pane LIKE Facebook-is ja ära maga maha päeva kõige tähtsamat uudist!
16.03.2026 06:18
Viimane uuendus: 06:12.
Uudiste reiting uuendatud: 06:10.
Mis on Uudis.net?
Uudis.net näitab populaarsemate uudiste edetabelit erinevatest Eesti uudisteportaalidest.
Meie tööpõhimõttetest loe lähemalt KKK rubriigist.
Keele valik
Српски / srpski Eesti keel (Eesti uudised) Русский язык (новости Эстонии) Українська мова (новини Естонії)